Lemmikloomade salajane elu

Teisipäeval oli Coca-Cola Plazas Kreisi Teisipäev, seega seadsime sammud filmile "Lemmikloomade salajane elu". Kuna me olime oma sõpradele kultuuriürituse võlgu, kutsusime nad kaasa ja nii tore õhtu oli!

Hoogsa ja nunnu loo suurlinnas elavate lemmikloomade kirevast ning inimeste eest kiivalt salajas hoitud elust on teinud samad inimesed, kelle käe all valmisid sellised armastatud multikad nagu „Mina, supervaras“ ja „Käsilased“.

Ühes suures saginat täis Manhattani kortermajas saab päev tõeliselt alguse alles siis, kui maja kahejalgsed asukad on tööle ja kooli ära läinud. Just sel hetkel alustavad igat sorti karvased ja sulelised lemmikud oma üheksast viieni kestvat „tööpäeva“ tehes teineteisele külaskäike, lobisedes oma peremeestest ja perenaistest piinlikke lugusid ning harjutades trikke, et teenida välja veelgi paremaid maiuspalu. Maja ägedaim kutt on nutikas terjeripoiss Max, kes on veendunud, et ta on oma perenaise maailma naba. Ühel päeval saab tema ära hellitatud elu aga täiega uppi löödud, sest perenaine Katie toob koju Duke’i – hiigelsuure räpase kodutu segaverelise karvanuustiku, kel puuduvad igasugused kombed. Kui vastaline tandem satub New Yorgi ohtlikele tänavatele, peavad kutsud oma erimeelsused kõrvale heitma ning ühendama jõud nummi karvakera välimusega kurikavala jänku Snowball’i vastu. Nimelt on Snowball loomas hüljatud lemmikloomadest ustavat ja halastamatut armeed, et hoolimatutele omanikele tehtud ülekohtu eest tagasi teha.

Ütlen ausalt, et enne kinno minekut ei viinud ma end üldse kurssi, millest film räägib, nii et läksin igasuguste ootusteta. 

Film on oma ülesehituselt lihtne, kuid kindlasti mitte liiga titekas. Seepärast sobibki see vaatamiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele. Film oli põnev ja naljakas, nii et aeg lausa lendas. Mina soovitaksin seda kõigil vaatama minna! :)

Pärast selle vaatamist tekkis küll soov mõne looma järele, aga eks näis, kas ja millal.

Kuulsin, et McDonald'sist saab lasteeinega kaasa filmi tegelasi, jah, ilmselgelt olen 24. :D

 

Esimene kord Õllesummeril

Kui ma väike olin (ehk siis alaealine), mõtlesin päris mitu korda, et tahaks Õllesummerile minna. Emps aga väitis, et see pole laste koht, et kui täisealine olen, siis saan minna. Nüüdseks olen olnud juba 5 aastat täisealine, aga polegi nagu tundnud vajadust ega tahtmist sinna üritusele minna. Seda aga selle hetkeni, kuni kuulsin, et Prodigy, mis on mu peika lemmikbänd, esineb seal. Seega kinkisingi talle sünnipäevaks piletit ja eilsel avapäeval seadsime oma sammud sinna.

Hull melu oli seal ikka, nii palju telke ja inimesi. Alguses siis käisime seal alal lihtsalt ringi. Tegu on ikkagi Õllesummeriga, niisiis võtsime mõlemad endale õlut, mis üllatuslikult oli päris hea. Võtsime ka süüa ja käisime erinevate lavade juures esinejaid kuulamas. Sain seal ka selleaastase suhkruvati söödud, nii et sellega on nüüd ühel pool.

Mul oli Cartooni suhtes eelarvamus, et mulle see bänd väga ei meeldi. Kui nad aga esinema hakkasid, siis mulle täiega meeldis! Ma ei teagi, kas vanemaks saades muutub muusikamaitse, aga tõsimeeli nautisin sellist klubimuusikat. Mulle üldjuhul ei meeldi, kui ilus lugu rikutakse ära, aga nende töötlused meeldisid. Niisama muidugi raadiost ei kuulaks sellist muusikat, aga niimoodi laivis meeldis küll ja kuulaks teinekordki. :)

Pärast Cartooni oli aega Prodigyni, seega saime kuulata paari Taukari lugu. Kahju, et tervet kontserti ei saanud kuulata, kuid parem kui üldse mitte midagi. :)

Üsna pea oligi aeg käes minna lava juurde valmis Prodigyt ootama. Ma juba aimasin, et mulle väga ei meeldi ja nii oligi. Lihtsalt pole mu maitse. Lisaks oli ikka meeletu inimmass järsku ja väga lavale ei näinud, sest üks pikka kasvu mees otsustas, et hea mõte oleks täpselt minu ees seista. Loodan, et ta siis nägi hästi sealt... Hull reiv oli ikka ja väga palav.

Peika aga nautis kontserti ja mul on hea meel, sest Prodigy pärast läksimegi.

Selle ürituse võlust ja erilisusest ma väga aru ei saanud. Sai igatahes esimest korda seal ära käidud ja ega ma väga millestki ilma polnud jäänud oma eelneva elu jooksul. 

Kui peaks juhtuma, et mõni mu lemmik laulja/bänd tuleks järgmine kord Õllekale, siis võib-olla läheksin, muidu väga ei kutsu.

Mina enne sind

Teisipäeval oli Coca-Cola Plazas Kreisi Teisipäev, mis tähendas seda, et kinopileti sai lapsepileti hinnaga. Seega kasutasime peikaga võimalust ja suure lunimise peale läksime koos vaatama filmi "Mina enne sind" ("Me Before You").

Ma olin sellest raamatust juba ammu kuulnud, kuid polnud lugenud. Nii et kui kuulsin, et sellest tuleb film, siis tahtsin seda kindlasti vaadata. Teadsin, et see lugu on kurb, nii et poetasin paar taskurätti kotti enne kinno minekut.

Louisa „Lou“ Clark (Clarke) elab Inglismaal vanamoelises väikelinnas. Ilma selge sihita omapärane ja loominguline 26-aastane tütarlaps vahetab aina töökohti, et aidata oma ühtehoidval perel hakkama saada. Tema tavapärane optimistlik ellusuhtumine pannakse proovile, kui ta seisab silmitsi uue tööalase väljakutsega. Ta läheb tööle kohalikku „lossi“, kus ta hakkab hooldajaks ja seltsiliseks noorele rikkale pankurile Will Traynorile, kes jäi kahe aasta eest juhtunud õnnetuse tagajärjel ratastooli ja kelle kogu maailm muutus vaid ühe silmapilguga. Endise seiklusrikka noormehe asemel on nüüd alles küüniline Will, kes on elule käega löönud. Aga seda hetkeni, mil Lou otsustab talle näidata, et elu on ikka elamist väärt. Ühiste seikluste käigus saavad nii Lou kui ka Will rohkem, kui nad lootsid, ning nende elud ja südamed muutuvad rohkem, kui nad iial oleksid osanud arvata. 

Ma lootsin, et Will muudab oma meelt ja ei taha surra, kuid see ei läinud nii. Mul hakkasid igatahes pisarad juba enne lõppu voolama ja mitte kurbusest, vaid hoopis sellest, kuidas Lou pingutas ja tegi kõik, et Will end paremini tunneks. Lou tegelaskuju on nii siiras ja südamlik seal filmis.

Mulle igatahes meeldis väga see film, kuigi ma kohati ei mõista, miks Will käitus nii, nagu ta käitus. Usun, et see film kedagi külmaks küll ei jäta, minul voolasid pisarad ikka korralikult selle ajal.

Igatahes soovitan ma seda kõigil vaatama minna ja plaanin kindlasti ka raamatut lugeda, sest tavaliselt on raamat parem ja detailsem kui film.

 

Minipuhkus Saaremaal

Eelmisesse nädalasse jäi tänu jaanipäevale mitu vaba päeva, seega kasutasimegi neid minipuhkuseks Saaremaal. Mu sõbrannal on seal suvekodu ja mul on nii hea meel, et ta kutsus meid sinna jaanipäeva pidama.

Egas midagi, pakkisimegi peikaga oma asjad kokku ja teisipäeva õhtul hakkasime sõitma sadama poole. Ilmselgelt polnud me ainsad, kes plaanisid pühad Saaremaal veeta ja seetõttu oli ikka päris pikk järjekord praamile. Endalegi üllatuseks liikus see järjekord kiiresti, sest pooleteist tunni pärast olime juba praamil.

Koht, kus me peatusime, oli täitsa Saaremaa lääne osas, nii et sinna ikka andis sõita. Õhtul siis grillisime ja tšillisime.

Teisel päeval võtsime siis ette väikese matka Harilaiule. Osad meist jalutasid selle raja läbi, osad andsid alla, nende hulgas ka mina. Nüüd ma muidugi kahetsen, et ei läinud lõpuni, aga väsimus ja nälg tegid oma töö. Ehk järgmine kord... Kõht oli ikka väga tühi, kui tagasi autode juurde jõudsime. Nagu taeva kingitusena oli keegi jätnud ühte putkasse küpsised, mida sõime.

Käisime siis poes ja ostsime süüa õhtuks. Oli küll jaanilaupäev, kuid lõket me ei teinud ega läinud ka ühelegi jaanitulele, sest aeg kuidagi kadus käest. See-eest tegime hoopiski sauna, sest eestlane on ju saunarahvas. :D Õhtul, õigemini öösel, mängisime tüdrukutega Aliast. (Olgu öeldud, et pool 3 öösel pole kõige parem aeg sõnade seletamiseks ja kaasa mõtlemiseks. :D)

Reedel sõitsime Kuressaarde ja käisime Kuressaare lossis. Seal oli nii palju põnevat vaadata, eriti meeldis mulle väljapanek Eesti taasiseseisvumise eelsest perioodist. See on nii huvitav ajajärk ajaloos! Igal juhul soovitan ma kõigil seda lossi külastada. Ostsin ka pärast sealt magneti mälestuseks koju, ikkagi nagu välismaal oleks olnud. :D

Vahelduse mõttes mõtlesime pärast lossi tuuri süüa väljas ja seadsime oma saamud pitsakoha suunas. Ma võtsin krevetipitsa ja see oli niiii hea!! Tellisin ka smuuti, mida pidin ootama 20 minutit ja mis oli soe, nii et sellega ei läinud kõige paremini. Pitsasi pidi ka väga kaua ootama, aga mis seal ikka...

Õhtul oli meil plaanis mere teemaline pidu ehk siis riietusime vastavalt. Tuli välja, et meie seas on mitmed poisid kunstiandega, nii et enamik meist sai endale laineri abiga joonistuse.

Laupäeval hakkasime siis tagasi sõitma. Käisime peikaga ka ta vanaema juurest läbi.

Ma arvasin, et praami järjekord on väga pikk, aga see oli olematu, seega ei pidanudki ootama.

Päris palju kohti jäi küll külastamata ja Muhul ei jõudnud üldse ringi vaadata, kuid eks järgmine kord saab. :)

Selline minipuhkus oli nii hea!

Kõrgharitud

Võttis aega, aga asja sai!

Lõpuks olen siis diplomeeritud eesti filoloog. Need 5 aastat olid täis rõõmu, segadust, allaandmissoovi, mõtet loobuda ja palju pingutamist.

Kui ma sisse astusin, polnud mul väga aimugi, mida mu õpitav eriala endast täpselt kujutab. Proovisingi tegelikult mitmesse erialasse, kuid eesti filoloogiasse sain tasuta kohale ja seega asusingi seda õppima. Mulle gümnaasiumis eesti keele tund meeldis ja ka kirjandus.

Ma mõtlesin mitmeid kordi jätta oma eriala pooleli, kuid pingutasin ikkagi lõpuni ja ma ei kahetse, sest tegelikult mulle hakkas see lõpus jälle meeldima.

 

Algselt ei plaaninudki minna aktusele, vaid mõtlesin lihtsalt võtta diplomi välja, kuid peika veenis mu ümber ja õigesti tegi. :)

Lõpetamise päeva hommik algas väga varakult, tõusin 6, et jõuda 8 lõpumeiki. Meigi tegi mulle Liina ja ma jäin väga rahule! :) Kleidi olin juba mitu kuud tagasi ostnud Dina's closetist, lasin seda veel lühemaks teha.

Aktus oli nagu aktus ikka... Jalg ikka värises, kui ette läksin. Loodan, et allkirja panin õigesse kohta.

 

Pärast aktust siis võtsin vastu õnnitlusi ja tegime pilte, milles osad siia ka lisan. Olin pannud Vana Villemi pubis laua kinni ja sinna siis sammud seadsimegi. Ma jäin väga rahule nii toidu kui ka teenindusega. Toidud sai kiiresti kätte ja olid väga maitsvad.

 

Sain väga palju lilli. Varem mulle väga ei meeldinud lilled, kuid viimaste aastatega on täitsa meeldima hakanud. Peikalt saingi oma lemmiklilled - roosad gerberad. Lisaks sain ka mõningaid kinke.

Urban Decay Naked 3 palleti valisin ma ise välja ja saingi peikalt. Need toonid on ikka nii ilusad! Ei jõua ära oodata, et neid kõiki proovida.

Perelt sain ma käeketi, kuna eelmine läks mul katki ja pole jõudnud ega raatsinud seda parandada. Vanaemalt ja vanaisalt sain kaelakee. Sain ka lasteaia lõpetamiseks kaelakee neilt kunagi.

Töölt sain ka täna lilled ja kommikarbi.

 

Tegelikult pole veel kohale jõudnud, et saingi sellega hakkama ja üks etapp on läbi. :)

 

 

 

 

 

 

Fotoraamatust

Mõni aeg tagasi oli mitmetes blogides ja erinevatel netilehtedel ZOOMBOOKi reklaam. Nimelt 1000 esimest selle leheküljega liitujat said kinkevaucheri. Liitusin siis ise ka ja jäin ootama, kas saan selle. Ma olin vahepeal juba ära unustasin ja siis üks hetk avastasin oma postkastist, et olen saanud vaucheri.

Mu peika sünnipäev oli lähenemas, seega otsustasingi, et kingin talle fotoraamatu. Valisin aga pildid välja ja asusin neid sinna paigutama. Piltide alla sai lisada tekste ja üldse sai kasutada igasuguseid erinevaid kujundusi.  Selle fotoraamatu tegemine oli nii lihtne ja mugav. 

Osad pildid, mis välja valisin, polnud piisavalt hea kvaliteediga, kuid trükituna jäid nad küll hästi.

Ma jäin igatahes tulemusega väga rahule ja plaanin veelgi sealt fotoraamatuid tellida. :)

Käsikellad, esinemised ja Roheliste Väravate Tänav

Eelmine nädalavahetus oli vägategusalt mõnus.

Reedel käisime peikaga mu käsikellade kontserdil, mida mu õed mängivad. Kuna enne seda oli veidi aega, käisime ühes oma lemmikkohas - Kompressoris - söömas. Seal on imehead juustupallid ja muidugi pannkoogid. Kontsert oli tore! Kõlasid nii klassikalised kui ka popplood. Mu lemmikuks oli popurrii "Ooperifantoomist", sest see on mu lemmikmuusikal. Mu keskmisel õel oli see viimane kontsert, sest ta lõpetab gümnaasiumi. Uskumatu, kui suur ta juba on.

Laupäeval olid mul endal esinemised kahe kooriga Nõmmel. Kammerkooriga esinesime kirikus ja neidudekooriga spordibaasis. Kirikus oli kohe eriti hea kõla, ilm oli ka nii mõnusalt suvine.

Pühapäeval oli meie dirigendi sünnipäev ja läksime talle hommikul laulma. Pärast käisime peikaga Nõmmel Roheliste Väravate üritusel, kus siis oli laat ja kodukohvikud. Ma olin esimest korda sellel üritusel ja mulle täiega meeldis! Laadal esinesid erinevad ansamblid ja bändid. Ma väga ei ostnudki sealt. Ostsin sidruni-ingveri limonaadi, mida müüs üks pereema oma kahe pojaga. Lisaks ostsin ühelt väikeselt tüdrukult riisikooke nutella ja maasikatega. Ta oli need ise teinud ja oli üldsegi nii armas, et ma ei saanud jätta ostmata. Kui ma läksin edasi ta letist, siis kuulsin, kuidas ta kilkas, et jee, müüs kooki ja talt osteti. See oli nii armas, siiras rõõm.

Ma alguses arvasin, et nii hoovikohvikud kui laat on ühes kohas, aga tegelikult olid kohvikud eemal. Ma tahtsin minna Jan Uuspõllu kodukohvikusse. Leidsimegi selle üles. Ostsin sealt küll vaid mahla, sest olin juba enne söönud. Ta hoov oligi nagu kohvik, suhtles seal inimestega, kes seal uudistasid. 

Igatahes väga tegus nädalavahetus oli ja loodan, et Roheliste Väravate Tänav toimub ka järgmisel aastal, sest see on tõesti väga tore ettevõtmine!