Näohoolduskoolitus

Täna osalesin ma pärast tööd näohoolduskoolitusel, mille võitsin Maijooksult Oriflame loosiga. Toimus see siis Oriflame kontoris.

 

Koolitusel näidati, kuidas näonaha eest hoolitseda ja kuidas teha näole massaaži ennetamaks kortsude teket. See näohooldus oli päris huvitav. Laual olid erinevatele vanusegruppidele mõeldud tooted, mida siis kasutasime. Tooted, mida kasutasime, olid nahasõbralikud ja imendusid hästi. Mina siis kasutasin sarja, mis on mõeldud vanusegrupile 20-30 ja on niisutav.

Kasutasin täna esimest korda silmaümbruskreemi. Pole varem tundnud selle järele vajadust, aga nüüd siis sai proovitud.

 

Näidati ka, kuidas näole massaaži teha. Sain mitu head nippi, mida kindlasti kasutama hakkan õhtusel näohooldusel.

Pärast sai võtta kreemitestreid ja jagati šokolaadi batoon ja superviljadega batoon, mis mõlemad on naturaalsed snäkid. Ma pole neid varem proovinud, nii et saan millalgi siis nendega maiustada. Ma arvan, et panen need oma trennikotti.

Igatahes oli igati tore ja asjalik õhtupoolik ja võtaksin teinekordki mõnelt selliselt ürituselt osa! :)

 

Maijooks

Laupäeval toimus siis Maijooks, kust ma võtsin juba mitmendat korda osa. Ilm oli väga super jooksmiseks. Panin enne minekut isegi päikesekreemi näkku, õhtuks oli ikkagi nina veidi punane. 

Varem oleme me osalenud Maijooksul perega, aga seekord ei saanud pooled meist tulla. Seetõttu sai mul hoopis sõbranna tulla jooksma, kellega jooksimegi 7 kilomeetrit 50 minutiga, vahepeal muidugi kõndisime ka. Enne jooksu tegime soojendust ka, kõndides pool teed kesklinnast lauluväljakuni. Joosta oli mõnus, vahepeal ergutati ja olid joogipunktid, mis jõudu ja energiat andsid. Mul emps oli ka, aga ta kõndis.

Kingikotis ma aga küll pettusin. Mitte, et ma oleksin selle pärast läinud jooksma, aga võrreldes eelmiste aastatega oli see ikka tühjem. Sügisjooksudel pole kuigi sisukas kingikott, nüüd oli siis ka Maijooksul selline. Siiski ei saa öelda, et täiesti mõttetu kott oleks olnud, sest seal oli müslibatoon, mida on hea kaasa haarata, et vahepalana süüa, mingi pudingutaoline toode, Joiki tester, hambapasta tester ja igasugud flaierid. Nike soodusflaieri plaanin ma suvel ära kasutada, sest tahaks trennipükse osta, praegu käin jooksupükstega.

Maijooksul esines Jüri Pootsmann. Mulle meeldib ta väga, temas on isikupära ja sarmi. Kohal olid ka Vahvlihaldjad oma imeheade vahvlitega. Need on nii head, et saanud jätta ostmata.

Pärast tulime lauluväljakult jala kesklinna, seega kokku jooksime/kõndisime vähemalt 10 kilomeetrit, päris hea! Jalad andsid ikka tunda ka järgmine päev. 

Minu aruast väga tore, et sellist üritust korraldatakse ja sellest võtavad nii paljud osa.  Järgmine aasta jälle! 

Haridusest veidi

Suvi on peagi ukse ees ja kindlasti paljud gümnaasiumi lõpetajad mõtlevad, mida edasi teha. Seega mõtlesin panna kirja oma mõtted seoses haridusega.

Väga levinud on mõtteviis keskkool - ülikool - töö vastaval erialal. Ma ei arva, et selline skeem toimub kõigi puhul.

Minu jaoks on elementaarne, et igal inimesel on keskharidus. Gümnaasium annab ikkagi teadmisi erinevatest valdkondadest. Ma saan täiesti aru, et kõigil ei õnnestu see omandada nominaalajaga ja see on aktsepteeritav. Ma tean isiklikult päris mitut neidu, kes on keskkoolis käies saanud lapsevanemaks. Loomulikult ongi siis esmatähtis lapse kasvatamine. Küll aga ei mõista ma hästi seda, kui tuuakse lapsed justkui vabanduseks, miks kool on pooleli jäänud ning ei võeta ka plaani seda lõpetada, kuigi lapsed on juba suuremad ja käivad lasteaias. Seega keskharidus peaks ikkagi kõigil olema, sest see annab baasteadmised. Loomulikult ei lähe edaspidises elus vaja kõike seda, mida koolis õpitakse ja teatud asju lihtsalt tuubitaksegi selle pärast, et peab. Küll aga aitab gümnaasiumis õpitu seoseid luua ja arendab loogilist mõtlemist.

Öeldakse, et inimene on kõige targem gümnaasiumi lõpus ja ma olen täitsa nõus selle väitega. Gümnaasiumis ju õpitakse väga palju erinevaid aineid ja seega teataksegi midagi igast valdkonnast. Sellel ajal osatakse tsiteerida kirjandusklassikuid, teatakse Phytagorase teoreemi ja osatakse keemilisi reaktsioonivõrrandeid koostada. Neid teadmisi mäletatakse ka võib-olla mõned aastad hiljem, kuid nii palju teadmisi erinevatest valdkondadest kui omatakse gümnaasiumi lõpul pole hiljem enam meeles.

Mulle meenus hetkel ühe õpetaja lause "Gümnaasium on vabatahtlik", mida ta kasutas päris tihti. Eks see nii ole, keegi ju ei sunni inimest sinna minema. Kui inimene pole 9 aastat tundnud huvi õppimise vastu ja saanud põhikooli lõpetada vaid seetõttu, et õpetajad talle halastasid, siis jah vist pole see koht tema jaoks. Kuigi aastatega võib mõistus ju ikkagi lõpuks pähe jõuda. :)

Erinevalt keskharidusest ei arva ma, et kõik peaksid omama kõrgharidust. Jah, kõrgharidus võib anda lisaboonuse tööotsingutel, kuid lihtsalt paberi pärast seda omandada pole päris õige minu meelest. Minult endal on kõrgharidus, kuid sellest hoolimata ei tunne ma, et peaksin kõiki pushima ülikooli minema. 

Ma arvan, et pole väga palju neid, kes teavad gümnaasiumis täpselt, mida edasi õppida (vähemalt mina ei tea kuigi palju). Ühiskond justkui eeldab, et ülikool on loomulik jätk gümnaasiumile. Seega enamasti kandideeritaksegi erinevatele erialadele, mis pakuvad huvi või ka selle järgi, kuhu võiks sisse saada. Sageli juhtub aga, et valitud eriala ei ole ikkagi päris see, mis algselt tundus. Osad jätavad pooleli, osad aga üritavad ikkagi pingutada lõpuni, et paber saada. Mina arvan isiklikult, et kui eriala ei ole aasta jooksul huvi äratanud, siis tasub mõelda selle vahetamisele või siis vahepeal töötada hoopis ja hiljem proovida uuesti. Loomulikult ei mõtle ma seda, et kohe tuleks alla anda, kuid õppida seda, mis kohe üldse ei huvita... Lõpuks võib jah saada diplomi, kuid see diplom ei näita ju inimese teadmisi sellest erialast. Ma tean mitmeid, kes on õppinud selle pärast, et paber saada, kuigi eriala ei huvitanud üldse. Enamik eksameid tehti spikrite abil ja lõputöö kirjutati ka kuidagi, et tehtud saaks, kuid õpitud erialal ei asunud nad tööle.

Seega ei pea alati kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist ülikooli minema, on ka teisi variante, nagu töötamine või reisimine. Ma arvan, et reisimine annab väga palju kogemusi ja teadmisi, samuti ka töötamine. Ülikooli jõuab minna, see ei pea alati kohe pärast keskkooli toimuma.

Lõppkokkuvõttes hinnatakse inimesti ju ikkagi tema iseloomu ja teadmiste kaudu, mitte selle kaudu, mis haridus tal on ja mida õppinud on. Mina isiklikult ei arva halvemini nendest, kes pole ülikoolis käinud.

Oluline on see, et inimene teeks seda, millest ta ise rõõmu tunneb! :)

Ilumess ja Muuseumiöö

Laupäeval toimusid siis kaks üritust - Ilusmess ja Muuseumiöö, seega oli igati tegus päev.

Ilumessilt ma eriti ei ostnudki. Läksingi sinna seepärast, et tahtsin NYX tooteid uudistada. Mida ma aga kohe ei leidnud, oli NYXi lett (ma ei saa aru, kuidas ma seda kohe ei näinud, sest nende ala oli päris suur ja silt oli ka suur :D). Igatahes lõpuks leidsime nende väljapaneku ja võtsime õega sappa, sest seal oli ikka päris pikk järjekord. Seisime järjekorra ära ja asusime tooteid uurima. Paras tunglemine oli seal ikka. Valisin lõpuks välja 3 toodet - lauvärvi, huuleläike ja huulepulga. Nende huuleläigetest olen ma kuulnud vaid kiidusõnu, eks proovin varsti siis ära. NYXi puhul meeldib mulle see, et nende tooted on väga taskukohaste hindadega. Minu ostud läksid maksa 12 eurot ja veidi sente. Nii et igati hea ost!

Õhtul külastasime peikaga erinevaid muuseume Muuseumiöö raames. Alustasime Tuletõrjemuuseumist. Käisime üleval tornis ja uudistasime seal. Nägime ka väljakutset ning kuidas mehed said 1 minutiga valmis ja sõitsid välja.
Edasi suundusime Paksus Margareetas asuvasse Meremuuseumi. See ei pakkunud mulle väga huvi, sest olen käinud ka Lennusadamas ja seal oli rohkem, mida vaadata.
Ma soovisin kindlasti minna Arvutimuuseumi, seega seadsimegi sammud Balti jaama poole. Tee peale jäi meil Nukumuuseum, kuhu siis ka sisse põikasime. Mulle seal meeldis, peikale mitte nii väga :D.
Arvutimuuseum oli küll üsna väike, kuid mulle väga meeldis. Ma muidu ei ole eriline tehnikahuviline, aga seal oli küll huvitav vaadata erinevaid arvuteid.

Selline siis see laupäevake oligi! :)

Lõhnaõli karbist patsikummide karbiks

Hei-hei!

Ma arvan, et nii mõnelgi pole oma patsikumme kusagil hoida üheskoos.

Nii oli ka mul tükk aega, kuni otsustasin, et aitab küll sellest, et pean oma patsikumme otsima sahtlipõhjast muude asjade vahelt. Seega võtsin ma oma ühe lemmiklõhna karbi ja panin kõik patsikummid ilusti sinna sisse.

Nii mugav on nüüd neid võtta, kõik on ilusti üheskoos. :)

Suviselt kevadine teisipäev

Eile, ehk siis teisipäeval, oli nii mõnusalt suvine ilm. Lõpuks ometi saab kanda seelikuid ja kleite, nii tore! Londonis olles mõtlesin, et meil võiks ka siin juba kevad tulla ja märkamatult tuli suvi. Kusjuures naljakas on see, et Londonis ma vaatasin, et kõik on nii ilus roheline ja õitseb ning mõtlesin, et millal küll meil hakkavad lilled õitsema. Märkamatult ongi puud lehtedes ja lilled õitsevad. Millal see kõik küll toimus???

 Esmaspäeval ja teisipäeval ostsin ma lõunasöögi kaasa ja sõin õues, sest oleks ju patt olla toas nii ilusa ilma korral. Poolt tundi küll, kuid abiks ikka. :) Palavate ilmadega ei tahagi väga süüa, siis nii esmaspäeval kui ka eile sõin ma lihavabasid toite ja kuidagi nii kerge on olla.
Panin eile ka ühe kleidi selga, mida viimati kandin umbes aasta tagasi. Siis kiskus see mul seljas ja nüüd oli väga vabalt, tundub, et toitumise muutmine ja trenni tegemine on ikka mõjunud.

Eile pärast tööd tuli mul jäätiseisu. Tegelikult tahaksin ma seda uut Padjaklubi jäätist proovida, aga pole seda kusagil näinud. Avastasin aga hoopis Rimist veganjäätise, mis onm laktoosi- ja gluteenivaba, päris hea oli! Ostsin ka lõpuks Südamemandalate värviraamatu ära, olen juba päris pikalt mõelnud, et tahaksin seda ja kuna eile oli Tudengite teisipäev Rahva Raamatus, siis soetasingi selle.

Õhtul sain ma oma väga hea sõbraga kokku. Ma olen vist vanaks jäänud, sest järjest enam eelistan ma inimestega kokku saad kui netis suhelda. Silmast silma suhtlemine on ikka hoopis vahetum. Me teame teineteist juba 5 aastat ja mul on hea meel, et suhtleme ikka, kuigi väga tihti ei näe.