Lemmikloomade salajane elu

Teisipäeval oli Coca-Cola Plazas Kreisi Teisipäev, seega seadsime sammud filmile "Lemmikloomade salajane elu". Kuna me olime oma sõpradele kultuuriürituse võlgu, kutsusime nad kaasa ja nii tore õhtu oli!

Hoogsa ja nunnu loo suurlinnas elavate lemmikloomade kirevast ning inimeste eest kiivalt salajas hoitud elust on teinud samad inimesed, kelle käe all valmisid sellised armastatud multikad nagu „Mina, supervaras“ ja „Käsilased“.

Ühes suures saginat täis Manhattani kortermajas saab päev tõeliselt alguse alles siis, kui maja kahejalgsed asukad on tööle ja kooli ära läinud. Just sel hetkel alustavad igat sorti karvased ja sulelised lemmikud oma üheksast viieni kestvat „tööpäeva“ tehes teineteisele külaskäike, lobisedes oma peremeestest ja perenaistest piinlikke lugusid ning harjutades trikke, et teenida välja veelgi paremaid maiuspalu. Maja ägedaim kutt on nutikas terjeripoiss Max, kes on veendunud, et ta on oma perenaise maailma naba. Ühel päeval saab tema ära hellitatud elu aga täiega uppi löödud, sest perenaine Katie toob koju Duke’i – hiigelsuure räpase kodutu segaverelise karvanuustiku, kel puuduvad igasugused kombed. Kui vastaline tandem satub New Yorgi ohtlikele tänavatele, peavad kutsud oma erimeelsused kõrvale heitma ning ühendama jõud nummi karvakera välimusega kurikavala jänku Snowball’i vastu. Nimelt on Snowball loomas hüljatud lemmikloomadest ustavat ja halastamatut armeed, et hoolimatutele omanikele tehtud ülekohtu eest tagasi teha.

Ütlen ausalt, et enne kinno minekut ei viinud ma end üldse kurssi, millest film räägib, nii et läksin igasuguste ootusteta. 

Film on oma ülesehituselt lihtne, kuid kindlasti mitte liiga titekas. Seepärast sobibki see vaatamiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele. Film oli põnev ja naljakas, nii et aeg lausa lendas. Mina soovitaksin seda kõigil vaatama minna! :)

Pärast selle vaatamist tekkis küll soov mõne looma järele, aga eks näis, kas ja millal.

Kuulsin, et McDonald'sist saab lasteeinega kaasa filmi tegelasi, jah, ilmselgelt olen 24. :D

 

Esimene kord Õllesummeril

Kui ma väike olin (ehk siis alaealine), mõtlesin päris mitu korda, et tahaks Õllesummerile minna. Emps aga väitis, et see pole laste koht, et kui täisealine olen, siis saan minna. Nüüdseks olen olnud juba 5 aastat täisealine, aga polegi nagu tundnud vajadust ega tahtmist sinna üritusele minna. Seda aga selle hetkeni, kuni kuulsin, et Prodigy, mis on mu peika lemmikbänd, esineb seal. Seega kinkisingi talle sünnipäevaks piletit ja eilsel avapäeval seadsime oma sammud sinna.

Hull melu oli seal ikka, nii palju telke ja inimesi. Alguses siis käisime seal alal lihtsalt ringi. Tegu on ikkagi Õllesummeriga, niisiis võtsime mõlemad endale õlut, mis üllatuslikult oli päris hea. Võtsime ka süüa ja käisime erinevate lavade juures esinejaid kuulamas. Sain seal ka selleaastase suhkruvati söödud, nii et sellega on nüüd ühel pool.

Mul oli Cartooni suhtes eelarvamus, et mulle see bänd väga ei meeldi. Kui nad aga esinema hakkasid, siis mulle täiega meeldis! Ma ei teagi, kas vanemaks saades muutub muusikamaitse, aga tõsimeeli nautisin sellist klubimuusikat. Mulle üldjuhul ei meeldi, kui ilus lugu rikutakse ära, aga nende töötlused meeldisid. Niisama muidugi raadiost ei kuulaks sellist muusikat, aga niimoodi laivis meeldis küll ja kuulaks teinekordki. :)

Pärast Cartooni oli aega Prodigyni, seega saime kuulata paari Taukari lugu. Kahju, et tervet kontserti ei saanud kuulata, kuid parem kui üldse mitte midagi. :)

Üsna pea oligi aeg käes minna lava juurde valmis Prodigyt ootama. Ma juba aimasin, et mulle väga ei meeldi ja nii oligi. Lihtsalt pole mu maitse. Lisaks oli ikka meeletu inimmass järsku ja väga lavale ei näinud, sest üks pikka kasvu mees otsustas, et hea mõte oleks täpselt minu ees seista. Loodan, et ta siis nägi hästi sealt... Hull reiv oli ikka ja väga palav.

Peika aga nautis kontserti ja mul on hea meel, sest Prodigy pärast läksimegi.

Selle ürituse võlust ja erilisusest ma väga aru ei saanud. Sai igatahes esimest korda seal ära käidud ja ega ma väga millestki ilma polnud jäänud oma eelneva elu jooksul. 

Kui peaks juhtuma, et mõni mu lemmik laulja/bänd tuleks järgmine kord Õllekale, siis võib-olla läheksin, muidu väga ei kutsu.

Mina enne sind

Teisipäeval oli Coca-Cola Plazas Kreisi Teisipäev, mis tähendas seda, et kinopileti sai lapsepileti hinnaga. Seega kasutasime peikaga võimalust ja suure lunimise peale läksime koos vaatama filmi "Mina enne sind" ("Me Before You").

Ma olin sellest raamatust juba ammu kuulnud, kuid polnud lugenud. Nii et kui kuulsin, et sellest tuleb film, siis tahtsin seda kindlasti vaadata. Teadsin, et see lugu on kurb, nii et poetasin paar taskurätti kotti enne kinno minekut.

Louisa „Lou“ Clark (Clarke) elab Inglismaal vanamoelises väikelinnas. Ilma selge sihita omapärane ja loominguline 26-aastane tütarlaps vahetab aina töökohti, et aidata oma ühtehoidval perel hakkama saada. Tema tavapärane optimistlik ellusuhtumine pannakse proovile, kui ta seisab silmitsi uue tööalase väljakutsega. Ta läheb tööle kohalikku „lossi“, kus ta hakkab hooldajaks ja seltsiliseks noorele rikkale pankurile Will Traynorile, kes jäi kahe aasta eest juhtunud õnnetuse tagajärjel ratastooli ja kelle kogu maailm muutus vaid ühe silmapilguga. Endise seiklusrikka noormehe asemel on nüüd alles küüniline Will, kes on elule käega löönud. Aga seda hetkeni, mil Lou otsustab talle näidata, et elu on ikka elamist väärt. Ühiste seikluste käigus saavad nii Lou kui ka Will rohkem, kui nad lootsid, ning nende elud ja südamed muutuvad rohkem, kui nad iial oleksid osanud arvata. 

Ma lootsin, et Will muudab oma meelt ja ei taha surra, kuid see ei läinud nii. Mul hakkasid igatahes pisarad juba enne lõppu voolama ja mitte kurbusest, vaid hoopis sellest, kuidas Lou pingutas ja tegi kõik, et Will end paremini tunneks. Lou tegelaskuju on nii siiras ja südamlik seal filmis.

Mulle igatahes meeldis väga see film, kuigi ma kohati ei mõista, miks Will käitus nii, nagu ta käitus. Usun, et see film kedagi külmaks küll ei jäta, minul voolasid pisarad ikka korralikult selle ajal.

Igatahes soovitan ma seda kõigil vaatama minna ja plaanin kindlasti ka raamatut lugeda, sest tavaliselt on raamat parem ja detailsem kui film.

 

Minipuhkus Saaremaal

Eelmisesse nädalasse jäi tänu jaanipäevale mitu vaba päeva, seega kasutasimegi neid minipuhkuseks Saaremaal. Mu sõbrannal on seal suvekodu ja mul on nii hea meel, et ta kutsus meid sinna jaanipäeva pidama.

Egas midagi, pakkisimegi peikaga oma asjad kokku ja teisipäeva õhtul hakkasime sõitma sadama poole. Ilmselgelt polnud me ainsad, kes plaanisid pühad Saaremaal veeta ja seetõttu oli ikka päris pikk järjekord praamile. Endalegi üllatuseks liikus see järjekord kiiresti, sest pooleteist tunni pärast olime juba praamil.

Koht, kus me peatusime, oli täitsa Saaremaa lääne osas, nii et sinna ikka andis sõita. Õhtul siis grillisime ja tšillisime.

Teisel päeval võtsime siis ette väikese matka Harilaiule. Osad meist jalutasid selle raja läbi, osad andsid alla, nende hulgas ka mina. Nüüd ma muidugi kahetsen, et ei läinud lõpuni, aga väsimus ja nälg tegid oma töö. Ehk järgmine kord... Kõht oli ikka väga tühi, kui tagasi autode juurde jõudsime. Nagu taeva kingitusena oli keegi jätnud ühte putkasse küpsised, mida sõime.

Käisime siis poes ja ostsime süüa õhtuks. Oli küll jaanilaupäev, kuid lõket me ei teinud ega läinud ka ühelegi jaanitulele, sest aeg kuidagi kadus käest. See-eest tegime hoopiski sauna, sest eestlane on ju saunarahvas. :D Õhtul, õigemini öösel, mängisime tüdrukutega Aliast. (Olgu öeldud, et pool 3 öösel pole kõige parem aeg sõnade seletamiseks ja kaasa mõtlemiseks. :D)

Reedel sõitsime Kuressaarde ja käisime Kuressaare lossis. Seal oli nii palju põnevat vaadata, eriti meeldis mulle väljapanek Eesti taasiseseisvumise eelsest perioodist. See on nii huvitav ajajärk ajaloos! Igal juhul soovitan ma kõigil seda lossi külastada. Ostsin ka pärast sealt magneti mälestuseks koju, ikkagi nagu välismaal oleks olnud. :D

Vahelduse mõttes mõtlesime pärast lossi tuuri süüa väljas ja seadsime oma saamud pitsakoha suunas. Ma võtsin krevetipitsa ja see oli niiii hea!! Tellisin ka smuuti, mida pidin ootama 20 minutit ja mis oli soe, nii et sellega ei läinud kõige paremini. Pitsasi pidi ka väga kaua ootama, aga mis seal ikka...

Õhtul oli meil plaanis mere teemaline pidu ehk siis riietusime vastavalt. Tuli välja, et meie seas on mitmed poisid kunstiandega, nii et enamik meist sai endale laineri abiga joonistuse.

Laupäeval hakkasime siis tagasi sõitma. Käisime peikaga ka ta vanaema juurest läbi.

Ma arvasin, et praami järjekord on väga pikk, aga see oli olematu, seega ei pidanudki ootama.

Päris palju kohti jäi küll külastamata ja Muhul ei jõudnud üldse ringi vaadata, kuid eks järgmine kord saab. :)

Selline minipuhkus oli nii hea!

Kõrgharitud

Võttis aega, aga asja sai!

Lõpuks olen siis diplomeeritud eesti filoloog. Need 5 aastat olid täis rõõmu, segadust, allaandmissoovi, mõtet loobuda ja palju pingutamist.

Kui ma sisse astusin, polnud mul väga aimugi, mida mu õpitav eriala endast täpselt kujutab. Proovisingi tegelikult mitmesse erialasse, kuid eesti filoloogiasse sain tasuta kohale ja seega asusingi seda õppima. Mulle gümnaasiumis eesti keele tund meeldis ja ka kirjandus.

Ma mõtlesin mitmeid kordi jätta oma eriala pooleli, kuid pingutasin ikkagi lõpuni ja ma ei kahetse, sest tegelikult mulle hakkas see lõpus jälle meeldima.

 

Algselt ei plaaninudki minna aktusele, vaid mõtlesin lihtsalt võtta diplomi välja, kuid peika veenis mu ümber ja õigesti tegi. :)

Lõpetamise päeva hommik algas väga varakult, tõusin 6, et jõuda 8 lõpumeiki. Meigi tegi mulle Liina ja ma jäin väga rahule! :) Kleidi olin juba mitu kuud tagasi ostnud Dina's closetist, lasin seda veel lühemaks teha.

Aktus oli nagu aktus ikka... Jalg ikka värises, kui ette läksin. Loodan, et allkirja panin õigesse kohta.

 

Pärast aktust siis võtsin vastu õnnitlusi ja tegime pilte, milles osad siia ka lisan. Olin pannud Vana Villemi pubis laua kinni ja sinna siis sammud seadsimegi. Ma jäin väga rahule nii toidu kui ka teenindusega. Toidud sai kiiresti kätte ja olid väga maitsvad.

 

Sain väga palju lilli. Varem mulle väga ei meeldinud lilled, kuid viimaste aastatega on täitsa meeldima hakanud. Peikalt saingi oma lemmiklilled - roosad gerberad. Lisaks sain ka mõningaid kinke.

Urban Decay Naked 3 palleti valisin ma ise välja ja saingi peikalt. Need toonid on ikka nii ilusad! Ei jõua ära oodata, et neid kõiki proovida.

Perelt sain ma käeketi, kuna eelmine läks mul katki ja pole jõudnud ega raatsinud seda parandada. Vanaemalt ja vanaisalt sain kaelakee. Sain ka lasteaia lõpetamiseks kaelakee neilt kunagi.

Töölt sain ka täna lilled ja kommikarbi.

 

Tegelikult pole veel kohale jõudnud, et saingi sellega hakkama ja üks etapp on läbi. :)

 

 

 

 

 

 

Fotoraamatust

Mõni aeg tagasi oli mitmetes blogides ja erinevatel netilehtedel ZOOMBOOKi reklaam. Nimelt 1000 esimest selle leheküljega liitujat said kinkevaucheri. Liitusin siis ise ka ja jäin ootama, kas saan selle. Ma olin vahepeal juba ära unustasin ja siis üks hetk avastasin oma postkastist, et olen saanud vaucheri.

Mu peika sünnipäev oli lähenemas, seega otsustasingi, et kingin talle fotoraamatu. Valisin aga pildid välja ja asusin neid sinna paigutama. Piltide alla sai lisada tekste ja üldse sai kasutada igasuguseid erinevaid kujundusi.  Selle fotoraamatu tegemine oli nii lihtne ja mugav. 

Osad pildid, mis välja valisin, polnud piisavalt hea kvaliteediga, kuid trükituna jäid nad küll hästi.

Ma jäin igatahes tulemusega väga rahule ja plaanin veelgi sealt fotoraamatuid tellida. :)

Käsikellad, esinemised ja Roheliste Väravate Tänav

Eelmine nädalavahetus oli vägategusalt mõnus.

Reedel käisime peikaga mu käsikellade kontserdil, mida mu õed mängivad. Kuna enne seda oli veidi aega, käisime ühes oma lemmikkohas - Kompressoris - söömas. Seal on imehead juustupallid ja muidugi pannkoogid. Kontsert oli tore! Kõlasid nii klassikalised kui ka popplood. Mu lemmikuks oli popurrii "Ooperifantoomist", sest see on mu lemmikmuusikal. Mu keskmisel õel oli see viimane kontsert, sest ta lõpetab gümnaasiumi. Uskumatu, kui suur ta juba on.

Laupäeval olid mul endal esinemised kahe kooriga Nõmmel. Kammerkooriga esinesime kirikus ja neidudekooriga spordibaasis. Kirikus oli kohe eriti hea kõla, ilm oli ka nii mõnusalt suvine.

Pühapäeval oli meie dirigendi sünnipäev ja läksime talle hommikul laulma. Pärast käisime peikaga Nõmmel Roheliste Väravate üritusel, kus siis oli laat ja kodukohvikud. Ma olin esimest korda sellel üritusel ja mulle täiega meeldis! Laadal esinesid erinevad ansamblid ja bändid. Ma väga ei ostnudki sealt. Ostsin sidruni-ingveri limonaadi, mida müüs üks pereema oma kahe pojaga. Lisaks ostsin ühelt väikeselt tüdrukult riisikooke nutella ja maasikatega. Ta oli need ise teinud ja oli üldsegi nii armas, et ma ei saanud jätta ostmata. Kui ma läksin edasi ta letist, siis kuulsin, kuidas ta kilkas, et jee, müüs kooki ja talt osteti. See oli nii armas, siiras rõõm.

Ma alguses arvasin, et nii hoovikohvikud kui laat on ühes kohas, aga tegelikult olid kohvikud eemal. Ma tahtsin minna Jan Uuspõllu kodukohvikusse. Leidsimegi selle üles. Ostsin sealt küll vaid mahla, sest olin juba enne söönud. Ta hoov oligi nagu kohvik, suhtles seal inimestega, kes seal uudistasid. 

Igatahes väga tegus nädalavahetus oli ja loodan, et Roheliste Väravate Tänav toimub ka järgmisel aastal, sest see on tõesti väga tore ettevõtmine!

Näohoolduskoolitus

Täna osalesin ma pärast tööd näohoolduskoolitusel, mille võitsin Maijooksult Oriflame loosiga. Toimus see siis Oriflame kontoris.

 

Koolitusel näidati, kuidas näonaha eest hoolitseda ja kuidas teha näole massaaži ennetamaks kortsude teket. See näohooldus oli päris huvitav. Laual olid erinevatele vanusegruppidele mõeldud tooted, mida siis kasutasime. Tooted, mida kasutasime, olid nahasõbralikud ja imendusid hästi. Mina siis kasutasin sarja, mis on mõeldud vanusegrupile 20-30 ja on niisutav.

Kasutasin täna esimest korda silmaümbruskreemi. Pole varem tundnud selle järele vajadust, aga nüüd siis sai proovitud.

 

Näidati ka, kuidas näole massaaži teha. Sain mitu head nippi, mida kindlasti kasutama hakkan õhtusel näohooldusel.

Pärast sai võtta kreemitestreid ja jagati šokolaadi batoon ja superviljadega batoon, mis mõlemad on naturaalsed snäkid. Ma pole neid varem proovinud, nii et saan millalgi siis nendega maiustada. Ma arvan, et panen need oma trennikotti.

Igatahes oli igati tore ja asjalik õhtupoolik ja võtaksin teinekordki mõnelt selliselt ürituselt osa! :)

 

Maijooks

Laupäeval toimus siis Maijooks, kust ma võtsin juba mitmendat korda osa. Ilm oli väga super jooksmiseks. Panin enne minekut isegi päikesekreemi näkku, õhtuks oli ikkagi nina veidi punane. 

Varem oleme me osalenud Maijooksul perega, aga seekord ei saanud pooled meist tulla. Seetõttu sai mul hoopis sõbranna tulla jooksma, kellega jooksimegi 7 kilomeetrit 50 minutiga, vahepeal muidugi kõndisime ka. Enne jooksu tegime soojendust ka, kõndides pool teed kesklinnast lauluväljakuni. Joosta oli mõnus, vahepeal ergutati ja olid joogipunktid, mis jõudu ja energiat andsid. Mul emps oli ka, aga ta kõndis.

Kingikotis ma aga küll pettusin. Mitte, et ma oleksin selle pärast läinud jooksma, aga võrreldes eelmiste aastatega oli see ikka tühjem. Sügisjooksudel pole kuigi sisukas kingikott, nüüd oli siis ka Maijooksul selline. Siiski ei saa öelda, et täiesti mõttetu kott oleks olnud, sest seal oli müslibatoon, mida on hea kaasa haarata, et vahepalana süüa, mingi pudingutaoline toode, Joiki tester, hambapasta tester ja igasugud flaierid. Nike soodusflaieri plaanin ma suvel ära kasutada, sest tahaks trennipükse osta, praegu käin jooksupükstega.

Maijooksul esines Jüri Pootsmann. Mulle meeldib ta väga, temas on isikupära ja sarmi. Kohal olid ka Vahvlihaldjad oma imeheade vahvlitega. Need on nii head, et saanud jätta ostmata.

Pärast tulime lauluväljakult jala kesklinna, seega kokku jooksime/kõndisime vähemalt 10 kilomeetrit, päris hea! Jalad andsid ikka tunda ka järgmine päev. 

Minu aruast väga tore, et sellist üritust korraldatakse ja sellest võtavad nii paljud osa.  Järgmine aasta jälle! 

Haridusest veidi

Suvi on peagi ukse ees ja kindlasti paljud gümnaasiumi lõpetajad mõtlevad, mida edasi teha. Seega mõtlesin panna kirja oma mõtted seoses haridusega.

Väga levinud on mõtteviis keskkool - ülikool - töö vastaval erialal. Ma ei arva, et selline skeem toimub kõigi puhul.

Minu jaoks on elementaarne, et igal inimesel on keskharidus. Gümnaasium annab ikkagi teadmisi erinevatest valdkondadest. Ma saan täiesti aru, et kõigil ei õnnestu see omandada nominaalajaga ja see on aktsepteeritav. Ma tean isiklikult päris mitut neidu, kes on keskkoolis käies saanud lapsevanemaks. Loomulikult ongi siis esmatähtis lapse kasvatamine. Küll aga ei mõista ma hästi seda, kui tuuakse lapsed justkui vabanduseks, miks kool on pooleli jäänud ning ei võeta ka plaani seda lõpetada, kuigi lapsed on juba suuremad ja käivad lasteaias. Seega keskharidus peaks ikkagi kõigil olema, sest see annab baasteadmised. Loomulikult ei lähe edaspidises elus vaja kõike seda, mida koolis õpitakse ja teatud asju lihtsalt tuubitaksegi selle pärast, et peab. Küll aga aitab gümnaasiumis õpitu seoseid luua ja arendab loogilist mõtlemist.

Öeldakse, et inimene on kõige targem gümnaasiumi lõpus ja ma olen täitsa nõus selle väitega. Gümnaasiumis ju õpitakse väga palju erinevaid aineid ja seega teataksegi midagi igast valdkonnast. Sellel ajal osatakse tsiteerida kirjandusklassikuid, teatakse Phytagorase teoreemi ja osatakse keemilisi reaktsioonivõrrandeid koostada. Neid teadmisi mäletatakse ka võib-olla mõned aastad hiljem, kuid nii palju teadmisi erinevatest valdkondadest kui omatakse gümnaasiumi lõpul pole hiljem enam meeles.

Mulle meenus hetkel ühe õpetaja lause "Gümnaasium on vabatahtlik", mida ta kasutas päris tihti. Eks see nii ole, keegi ju ei sunni inimest sinna minema. Kui inimene pole 9 aastat tundnud huvi õppimise vastu ja saanud põhikooli lõpetada vaid seetõttu, et õpetajad talle halastasid, siis jah vist pole see koht tema jaoks. Kuigi aastatega võib mõistus ju ikkagi lõpuks pähe jõuda. :)

Erinevalt keskharidusest ei arva ma, et kõik peaksid omama kõrgharidust. Jah, kõrgharidus võib anda lisaboonuse tööotsingutel, kuid lihtsalt paberi pärast seda omandada pole päris õige minu meelest. Minult endal on kõrgharidus, kuid sellest hoolimata ei tunne ma, et peaksin kõiki pushima ülikooli minema. 

Ma arvan, et pole väga palju neid, kes teavad gümnaasiumis täpselt, mida edasi õppida (vähemalt mina ei tea kuigi palju). Ühiskond justkui eeldab, et ülikool on loomulik jätk gümnaasiumile. Seega enamasti kandideeritaksegi erinevatele erialadele, mis pakuvad huvi või ka selle järgi, kuhu võiks sisse saada. Sageli juhtub aga, et valitud eriala ei ole ikkagi päris see, mis algselt tundus. Osad jätavad pooleli, osad aga üritavad ikkagi pingutada lõpuni, et paber saada. Mina arvan isiklikult, et kui eriala ei ole aasta jooksul huvi äratanud, siis tasub mõelda selle vahetamisele või siis vahepeal töötada hoopis ja hiljem proovida uuesti. Loomulikult ei mõtle ma seda, et kohe tuleks alla anda, kuid õppida seda, mis kohe üldse ei huvita... Lõpuks võib jah saada diplomi, kuid see diplom ei näita ju inimese teadmisi sellest erialast. Ma tean mitmeid, kes on õppinud selle pärast, et paber saada, kuigi eriala ei huvitanud üldse. Enamik eksameid tehti spikrite abil ja lõputöö kirjutati ka kuidagi, et tehtud saaks, kuid õpitud erialal ei asunud nad tööle.

Seega ei pea alati kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist ülikooli minema, on ka teisi variante, nagu töötamine või reisimine. Ma arvan, et reisimine annab väga palju kogemusi ja teadmisi, samuti ka töötamine. Ülikooli jõuab minna, see ei pea alati kohe pärast keskkooli toimuma.

Lõppkokkuvõttes hinnatakse inimesti ju ikkagi tema iseloomu ja teadmiste kaudu, mitte selle kaudu, mis haridus tal on ja mida õppinud on. Mina isiklikult ei arva halvemini nendest, kes pole ülikoolis käinud.

Oluline on see, et inimene teeks seda, millest ta ise rõõmu tunneb! :)

Ilumess ja Muuseumiöö

Laupäeval toimusid siis kaks üritust - Ilusmess ja Muuseumiöö, seega oli igati tegus päev.

Ilumessilt ma eriti ei ostnudki. Läksingi sinna seepärast, et tahtsin NYX tooteid uudistada. Mida ma aga kohe ei leidnud, oli NYXi lett (ma ei saa aru, kuidas ma seda kohe ei näinud, sest nende ala oli päris suur ja silt oli ka suur :D). Igatahes lõpuks leidsime nende väljapaneku ja võtsime õega sappa, sest seal oli ikka päris pikk järjekord. Seisime järjekorra ära ja asusime tooteid uurima. Paras tunglemine oli seal ikka. Valisin lõpuks välja 3 toodet - lauvärvi, huuleläike ja huulepulga. Nende huuleläigetest olen ma kuulnud vaid kiidusõnu, eks proovin varsti siis ära. NYXi puhul meeldib mulle see, et nende tooted on väga taskukohaste hindadega. Minu ostud läksid maksa 12 eurot ja veidi sente. Nii et igati hea ost!

Õhtul külastasime peikaga erinevaid muuseume Muuseumiöö raames. Alustasime Tuletõrjemuuseumist. Käisime üleval tornis ja uudistasime seal. Nägime ka väljakutset ning kuidas mehed said 1 minutiga valmis ja sõitsid välja.
Edasi suundusime Paksus Margareetas asuvasse Meremuuseumi. See ei pakkunud mulle väga huvi, sest olen käinud ka Lennusadamas ja seal oli rohkem, mida vaadata.
Ma soovisin kindlasti minna Arvutimuuseumi, seega seadsimegi sammud Balti jaama poole. Tee peale jäi meil Nukumuuseum, kuhu siis ka sisse põikasime. Mulle seal meeldis, peikale mitte nii väga :D.
Arvutimuuseum oli küll üsna väike, kuid mulle väga meeldis. Ma muidu ei ole eriline tehnikahuviline, aga seal oli küll huvitav vaadata erinevaid arvuteid.

Selline siis see laupäevake oligi! :)

Lõhnaõli karbist patsikummide karbiks

Hei-hei!

Ma arvan, et nii mõnelgi pole oma patsikumme kusagil hoida üheskoos.

Nii oli ka mul tükk aega, kuni otsustasin, et aitab küll sellest, et pean oma patsikumme otsima sahtlipõhjast muude asjade vahelt. Seega võtsin ma oma ühe lemmiklõhna karbi ja panin kõik patsikummid ilusti sinna sisse.

Nii mugav on nüüd neid võtta, kõik on ilusti üheskoos. :)

Suviselt kevadine teisipäev

Eile, ehk siis teisipäeval, oli nii mõnusalt suvine ilm. Lõpuks ometi saab kanda seelikuid ja kleite, nii tore! Londonis olles mõtlesin, et meil võiks ka siin juba kevad tulla ja märkamatult tuli suvi. Kusjuures naljakas on see, et Londonis ma vaatasin, et kõik on nii ilus roheline ja õitseb ning mõtlesin, et millal küll meil hakkavad lilled õitsema. Märkamatult ongi puud lehtedes ja lilled õitsevad. Millal see kõik küll toimus???

 Esmaspäeval ja teisipäeval ostsin ma lõunasöögi kaasa ja sõin õues, sest oleks ju patt olla toas nii ilusa ilma korral. Poolt tundi küll, kuid abiks ikka. :) Palavate ilmadega ei tahagi väga süüa, siis nii esmaspäeval kui ka eile sõin ma lihavabasid toite ja kuidagi nii kerge on olla.
Panin eile ka ühe kleidi selga, mida viimati kandin umbes aasta tagasi. Siis kiskus see mul seljas ja nüüd oli väga vabalt, tundub, et toitumise muutmine ja trenni tegemine on ikka mõjunud.

Eile pärast tööd tuli mul jäätiseisu. Tegelikult tahaksin ma seda uut Padjaklubi jäätist proovida, aga pole seda kusagil näinud. Avastasin aga hoopis Rimist veganjäätise, mis onm laktoosi- ja gluteenivaba, päris hea oli! Ostsin ka lõpuks Südamemandalate värviraamatu ära, olen juba päris pikalt mõelnud, et tahaksin seda ja kuna eile oli Tudengite teisipäev Rahva Raamatus, siis soetasingi selle.

Õhtul sain ma oma väga hea sõbraga kokku. Ma olen vist vanaks jäänud, sest järjest enam eelistan ma inimestega kokku saad kui netis suhelda. Silmast silma suhtlemine on ikka hoopis vahetum. Me teame teineteist juba 5 aastat ja mul on hea meel, et suhtleme ikka, kuigi väga tihti ei näe.

Mõnus nädalavahetus

Nädalavahetused on ikka nii head, sest siis saab puhata. Minu jaoks on korda läinud nädalavahetus siis, kui ma olen selle aja jooksul võimalikult palju asju teinud. Nii seekord juhtuski.
Laupäeva alustasin ma trenniga. Ma nii naudin trenni tegemist, väga mõnus enesetunne on alati pärast! Proovisin nüüd esimest korda Fitboxi. Ma suutsin muidugi oma jalanõud maha unustada, nii et kõike ei saanud teha nii, nagu oleks pidanud, kuid väga hea oli ikkagi! Lihased andsid ikka korralikult tunda pärast.

Kui ma trennist tulin, siis oli nii mõnus ilm väljas, kohe kevade tunne tekkis. Tammsaare pargis mängisid poisid pille, väga äge oli kuulata poplugusid puhkpillide esituses.
Ilusa ilma puhul otsustasin ka end premeerida jäätisega, leidsin lõpuks Solarisest Väikese Tomi jäätise, mis on lehmakommimaitseline. Nii hea oli! :)
Laupäeval oli Apollodes Roosipäev, ostsin siis ka roosi ja sain raamatu vastu. Ma muidugi ei mõelnud, et neid ka jagatakse ka poes, aga nohjah....
Otsin ka tulpe koju, et tuua kevadet tuppa. Kohe teine asi on, kui lilled toas on.

Õhtul oli Vabaduse väljakul Veteranirock, kus käisime. Nii mõnus ilm oli ikka. Mulle meeldis väga see ajateenijate bänd, kes oli soojendajaks. Smilers oli oma tuntud headuses. Nad hakkavad mulle järjest enam meeldima. No-Big-Silence, kes viimane esines polnud päris minu maitse, aga rahvale läksid nad peale.

Pühapäeva alustasin ma jooga trenniga. Avastasin, et ma ei paindu enam nii palju kui varem. Pärast käisin Lidos söömas ja tulin koju. Nii vastikult hall ilm oli ja vihma sadas, aga pidin ikkagi varsti juba minema proovi. Pärast läksin koju emmele ja õdedele külla.

Igati korda läinud nädalavahetus oli! :)

Algatuseks

Nonii, teen siis algust siin.
Ma olen väga pikalt pidanud päevikut ning varasemalt ka blogi, kuid mõtlesin, et hakkan nüüd uuesti pidama.
Mulle väga meeldib lugeda teiste blogisi ja seega mõtlesin, et miks mitte ka hakata ise kirjutama, et talletada oma mõtteid ja kogemusi. :)