Mina enne sind

Teisipäeval oli Coca-Cola Plazas Kreisi Teisipäev, mis tähendas seda, et kinopileti sai lapsepileti hinnaga. Seega kasutasime peikaga võimalust ja suure lunimise peale läksime koos vaatama filmi "Mina enne sind" ("Me Before You").

Ma olin sellest raamatust juba ammu kuulnud, kuid polnud lugenud. Nii et kui kuulsin, et sellest tuleb film, siis tahtsin seda kindlasti vaadata. Teadsin, et see lugu on kurb, nii et poetasin paar taskurätti kotti enne kinno minekut.

Louisa „Lou“ Clark (Clarke) elab Inglismaal vanamoelises väikelinnas. Ilma selge sihita omapärane ja loominguline 26-aastane tütarlaps vahetab aina töökohti, et aidata oma ühtehoidval perel hakkama saada. Tema tavapärane optimistlik ellusuhtumine pannakse proovile, kui ta seisab silmitsi uue tööalase väljakutsega. Ta läheb tööle kohalikku „lossi“, kus ta hakkab hooldajaks ja seltsiliseks noorele rikkale pankurile Will Traynorile, kes jäi kahe aasta eest juhtunud õnnetuse tagajärjel ratastooli ja kelle kogu maailm muutus vaid ühe silmapilguga. Endise seiklusrikka noormehe asemel on nüüd alles küüniline Will, kes on elule käega löönud. Aga seda hetkeni, mil Lou otsustab talle näidata, et elu on ikka elamist väärt. Ühiste seikluste käigus saavad nii Lou kui ka Will rohkem, kui nad lootsid, ning nende elud ja südamed muutuvad rohkem, kui nad iial oleksid osanud arvata. 

Ma lootsin, et Will muudab oma meelt ja ei taha surra, kuid see ei läinud nii. Mul hakkasid igatahes pisarad juba enne lõppu voolama ja mitte kurbusest, vaid hoopis sellest, kuidas Lou pingutas ja tegi kõik, et Will end paremini tunneks. Lou tegelaskuju on nii siiras ja südamlik seal filmis.

Mulle igatahes meeldis väga see film, kuigi ma kohati ei mõista, miks Will käitus nii, nagu ta käitus. Usun, et see film kedagi külmaks küll ei jäta, minul voolasid pisarad ikka korralikult selle ajal.

Igatahes soovitan ma seda kõigil vaatama minna ja plaanin kindlasti ka raamatut lugeda, sest tavaliselt on raamat parem ja detailsem kui film.