Haridusest veidi

Suvi on peagi ukse ees ja kindlasti paljud gümnaasiumi lõpetajad mõtlevad, mida edasi teha. Seega mõtlesin panna kirja oma mõtted seoses haridusega.

Väga levinud on mõtteviis keskkool - ülikool - töö vastaval erialal. Ma ei arva, et selline skeem toimub kõigi puhul.

Minu jaoks on elementaarne, et igal inimesel on keskharidus. Gümnaasium annab ikkagi teadmisi erinevatest valdkondadest. Ma saan täiesti aru, et kõigil ei õnnestu see omandada nominaalajaga ja see on aktsepteeritav. Ma tean isiklikult päris mitut neidu, kes on keskkoolis käies saanud lapsevanemaks. Loomulikult ongi siis esmatähtis lapse kasvatamine. Küll aga ei mõista ma hästi seda, kui tuuakse lapsed justkui vabanduseks, miks kool on pooleli jäänud ning ei võeta ka plaani seda lõpetada, kuigi lapsed on juba suuremad ja käivad lasteaias. Seega keskharidus peaks ikkagi kõigil olema, sest see annab baasteadmised. Loomulikult ei lähe edaspidises elus vaja kõike seda, mida koolis õpitakse ja teatud asju lihtsalt tuubitaksegi selle pärast, et peab. Küll aga aitab gümnaasiumis õpitu seoseid luua ja arendab loogilist mõtlemist.

Öeldakse, et inimene on kõige targem gümnaasiumi lõpus ja ma olen täitsa nõus selle väitega. Gümnaasiumis ju õpitakse väga palju erinevaid aineid ja seega teataksegi midagi igast valdkonnast. Sellel ajal osatakse tsiteerida kirjandusklassikuid, teatakse Phytagorase teoreemi ja osatakse keemilisi reaktsioonivõrrandeid koostada. Neid teadmisi mäletatakse ka võib-olla mõned aastad hiljem, kuid nii palju teadmisi erinevatest valdkondadest kui omatakse gümnaasiumi lõpul pole hiljem enam meeles.

Mulle meenus hetkel ühe õpetaja lause "Gümnaasium on vabatahtlik", mida ta kasutas päris tihti. Eks see nii ole, keegi ju ei sunni inimest sinna minema. Kui inimene pole 9 aastat tundnud huvi õppimise vastu ja saanud põhikooli lõpetada vaid seetõttu, et õpetajad talle halastasid, siis jah vist pole see koht tema jaoks. Kuigi aastatega võib mõistus ju ikkagi lõpuks pähe jõuda. :)

Erinevalt keskharidusest ei arva ma, et kõik peaksid omama kõrgharidust. Jah, kõrgharidus võib anda lisaboonuse tööotsingutel, kuid lihtsalt paberi pärast seda omandada pole päris õige minu meelest. Minult endal on kõrgharidus, kuid sellest hoolimata ei tunne ma, et peaksin kõiki pushima ülikooli minema. 

Ma arvan, et pole väga palju neid, kes teavad gümnaasiumis täpselt, mida edasi õppida (vähemalt mina ei tea kuigi palju). Ühiskond justkui eeldab, et ülikool on loomulik jätk gümnaasiumile. Seega enamasti kandideeritaksegi erinevatele erialadele, mis pakuvad huvi või ka selle järgi, kuhu võiks sisse saada. Sageli juhtub aga, et valitud eriala ei ole ikkagi päris see, mis algselt tundus. Osad jätavad pooleli, osad aga üritavad ikkagi pingutada lõpuni, et paber saada. Mina arvan isiklikult, et kui eriala ei ole aasta jooksul huvi äratanud, siis tasub mõelda selle vahetamisele või siis vahepeal töötada hoopis ja hiljem proovida uuesti. Loomulikult ei mõtle ma seda, et kohe tuleks alla anda, kuid õppida seda, mis kohe üldse ei huvita... Lõpuks võib jah saada diplomi, kuid see diplom ei näita ju inimese teadmisi sellest erialast. Ma tean mitmeid, kes on õppinud selle pärast, et paber saada, kuigi eriala ei huvitanud üldse. Enamik eksameid tehti spikrite abil ja lõputöö kirjutati ka kuidagi, et tehtud saaks, kuid õpitud erialal ei asunud nad tööle.

Seega ei pea alati kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist ülikooli minema, on ka teisi variante, nagu töötamine või reisimine. Ma arvan, et reisimine annab väga palju kogemusi ja teadmisi, samuti ka töötamine. Ülikooli jõuab minna, see ei pea alati kohe pärast keskkooli toimuma.

Lõppkokkuvõttes hinnatakse inimesti ju ikkagi tema iseloomu ja teadmiste kaudu, mitte selle kaudu, mis haridus tal on ja mida õppinud on. Mina isiklikult ei arva halvemini nendest, kes pole ülikoolis käinud.

Oluline on see, et inimene teeks seda, millest ta ise rõõmu tunneb! :)